Nädala raamat: Jonathan Safran Foer. Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal

See on tore ja lahe lugemine, samas ka uskumatult kurb ja liigutav. Omavanustest peajagu arukama 9-aastase poisi peas on palju mõtteid, need on huvitavad, tormilised, naljakad, kokkujooksvad, äärmiselt loovad. Seal, kus üks mõte lõppeb, algab kohe uus. Need mõtted on välja toodud kummalises, tabavas sõnastuses, mis lihtsalt ajab muigvele. Väga kiiresti saab peategelane Oskar sümpaatseks. Näiteks sellise ütlemisega: „Ma vaatasin, kuidas isa mõtete jaanimardikad ümber tema pea tiirlesid.“ (Oskar vaatab, kuidas isa püüab esitatud küsimusele vastust mõelda.) Poiss lausa tulistab mõttepärleid:

„Inimesed hävitavad üksteist niipea, kui see muutub küllalt kergeks, ja see juhtub üsna varsti.“

„Miks ilusad laulud sind kurvaks teevad? Sest need ei räägi tõtt.“

Alatasa Oskar leiutab midagi, oma mõtteis. Et isa surmaga kohaneda, leina vaigistada, hakkab Oskar otsima New Yorki linna peal lukku, mille üks salapärane võti, mis Oskaril paelaga kaela seotud on, avaks.

Kõrvallugu raamatus on Oskari vanaema ja vanaisa armastuse lugu. Tavaliselt, kui jutustatakse armastusest, siis eeldatavalt mees ja naine armastavad ikka teineteist, truult ja jäägitult. Siin on aga teisiti, üks pool armastab, aga teine armastab hoopis kolmandat, ometi elatakse mõnda aega koos. Kurb.

Raamatu teeb nii eriliseks see, et autor on kasutanud lehekülgedel visuaalseid efekte. Näiteks ühes kirjas on punaselt ringitatud kõik kirjavead. Teisal on proovitud erinevat värvi pastakatega kirjutada oma nime. Selgelt on aru saada stiilierinevused ka lausestuses, kui kirja kirjutab vanaema või vanaisa. Toon ära mõned mõtlemapanevad tsitaadid.

„Ta naeris nii kõvasti, et see oleks võinud terve linnuparve soojale maale lennutada.“ (Vanaema iseloomustab oma õe naeru)

Ning kaks viimast tsitaati vanaisa suust:

„Kui sa oma nägu maailma eest varjad, ei näe sa maailma.“

„Sa ei saa midagi armastada rohkem kui seda, millest puudust tunned.“

Ameerika noorelt kirjanikult on see raamat seni ainus eesti keelde tõlgitud romaan.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Pidulikku Võidupüha ning lustlikku Jaanipäeva!

Raamatukogu on esmaspäeval, 24.juunil suletud.
Häid pühi!
Kohtumiseni teisipäeval!

Nädala raamat: Joel Haahtela. Elena

See on kerge suvine lugemine. Ühel soojal laupäeval nautlesin aias ning lugesin selle loo paari tunniga läbi. Raamat oli peaaegu otsakorral, kui see lugu lõpuks „käima“ läks. Ma sain aru, miks see vanem mees jälgib üht noort anonüümset naist. Ja kõik sai selgeks. Sai ka selgeks teadmine, et elu eelõhtusse jõudes, suurem osa ärkveloleku ajast kulub oma mõtete ja mälestuste korrastamisele ja arhiveerimisele ning kõige suuremaks väärtuseks osutub mäletamine.

Kirjanik mõtiskleb armastusest, toon siin ära ebatäpse lühendatud tsitaadi: „Armastus on kõik seetõttu, et kõik, mida me nimetame heaks, on armastus, ja kõik, mida me nimetame pahaks, on kadunud armastus. Kui ei ole armastust, on ainult üksindus ja surm. Sellepärast pean ma ütlema: armastus on kõik.“

Ning lõpetuseks veel üks kibe-magus tsitaat: „Greta küsis minult kord, kas ma armastan teda alati. Ma ei vastanud midagi ja sellest alates olen kahetsenud seda hetkelist kõhklust.“

Varem on soome autorilt eesti keeles ilmunud romaan Liblikakoguja.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Nädala raamat: Michel Houellebecq. Kaart ja territoorium

See on üllatavalt mitmetasandiline ning suuremõõtmeline romaan. Houellebecq on kaasaja lääne ühiskonna kriitik, ta loob kerge vaevaga pildi praegusest Prantsusmaast oma mitmekesisuses. Raamatus on juttu ka inimsuhetest, neist ei saa üle ega ümber.

Peategelane on inimsuhetes pettunud üksielav kunstnik Jed Martin, kes nendib: „kui aus olla, siis pakuvad inimsuhted ikka hirmus vähe.“ Jed on töönarkomaanist üksikisa laps, lapsehoidjate kasvatada. Ema sooritas enesetapu kui Jed oli väga väike, nii et tal puuduvad emast mälestused. Suhet või õigemini puuduvat suhet isaga iseloomustab kõige paremini lause: „Jed mõtles äkitselt, et võib-olla tahab isa lihtsalt üksi olla; nende vahel polnud õigupoolest kunagi mingit sidet tekkinud.“

Mehe ja naise vastastikust sooja armastust võrdsustab Jed kummitustesse uskumisega: „… või üleüldse mida iganes.“ Sellegipoolest ei soovinud Jed maha müüa vanaema maja, kodu, mille seinad kiirgasid armastusest. Vähemalt unistada võib armastuse võimalikkusesse.

Raamat on päris humoorikas. Autor kirjeldab irooniliselt muheledes erinevatesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuulumist ning neis aktsepteeritud käitumisreegleid. Näiteks pärast tutvumist Olgaga seltskonda minnes: „Ta omandas kiiresti sobiva käitumismustri. Särada polnud tingimata vaja, sageli oligi tegelikult kõige parem lihtsalt vait olla, küll aga tuli tingimata vestluskaaslast kuulata, tõsiselt ja empaatiliselt, pistes aeg-ajalt sekka mõne huvi ja üllatuse väljendamiseks mõeldud „tõesti?“ või mõistvat heakskiitu markeeriva „muidugi“.“

Millega siis kunstnik Jed tegeleb? Ta pildistab asju. Kuulsuse tõi talle kolmesajast fotost koosnev mapp metallvidinate kujutisi. Kriitikud pidasid seda kogu inimühiskonnas töö ülistamiseks. Iroonilises võtmes on autor päris mitu korda vihjanud töö tähtsusele inimese elus. Lääne ühiskonna olemus: tee tööd ja saa rikkaks, kõik muu on teisejärguline.

Jedi osalemine näitusel oma pildistatud maastikukaarte kujutavate fotodega tõi talle uue naissuhte iluduse Olga kehastuses ning kunstniku kuulsuse, au ja tohutu rikkuse. See fotoseeria kuulutab kriitikute arvates loosungit: tagasi loodusesse! Üldse kriitikud ja ajakirjandus omistavad kunstniku tööle tähenduse eritahke ja tasandeid rohkem kui Jedil eales mõttes oli. Tema tegi lihtsalt mehaaniliselt midagi, et aega surnuks lüüa, ta ei juurelnud selle tähenduse peale. Absurdimaik on juures neil röögatutel summadel, sadadel tuhandetel eurodel, nii kõrgele ulatusid Jedi teoste väärtused. Kunstniku konto jääk näiteks ühel eluhetkel oli kaksteist miljonit eurot. Huvitav mõte kunsti olemusest on: „Ilu küsimus on maalikunstis teisejärguline, esmane on kujutamine.“

On koomiline, et raamatu autor toob tegelasena sisse iseenda, kirjaniku Michel Houellebecqi ja ka oma kaasaegse teise prantsuse menuka kirjaniku Frederic Beigbederi.

Üllatuslikult on raamatu kolmas osa esmapilgul nagu iseseisev krimiromaan. Ning epiloogis loob kirjanik pildi, kuidas näeb prantsuse külapilt ja ka suuremas plaanis Prantsusmaa riik ja ühiskond välja tulevikus 20 aasta pärast.

Lõpetuseks toon ära veel paar tsitaati.

Prostitutsioonist: „Kui aluseks on finantstehing, on igasugune seksuaalne tegevus vabandatav, töö iidne needus muudab selle süütuks ja mõnes mõttes pühakski.“

„Sotsiaalse liigi puhul on individuaalsus pelgalt üürike fiktsioon.“

„Inimese elu ei kujuta endast midagi eriti suurt, selle võib kokku võtta väikese hulga sündmuste kaudu.“

Michel Houellebecqilt on eesti keeles varem ilmunud romaanid Võitlusvälja laienemine ja Elementaarosakesed.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle

Nädala raamat: Merethe Lindstrom. Vaikuse päevad

Mõnda aega oli Põhjamaade romaanisarja avaldamises paus. Nii mõnedki lugejad on küsinud, miks? Vastust ei tea, kuid üle pika aja ilmus ses sarjas Vaikuse päevad ning ma julgen öelda, et see raamat oli ootamist väärt. Autor jutustab väga lühidal kujul ühe perekonna loo, seda vanema naise silme läbi. Raamatu võtmeks on vaikimine ehk tõe mitte rääkimine ning selle tagajärjed. Emotsioon lugemise ajal ja ka pärast mõtteid „seedides“ on valdavalt kurbus. Nii mõjus see mulle. Aga vahel on hea tunda kurbust. See korrastab mõtteid ning hiljem kogetud rõõm on kordades suurem.

Ometi nii lüheldases tekstis leidsin palju mõtlemisainet. Toon välja mõned näited. „Ma pean sellest kellelegi rääkima, mis tunne mul on, miks on nii raske elada koos kellegagi, kes on ühtäkki tummaks jäänud. Sul pole mitte ainult tunne, et teda ei ole enam olemas. Sul on tunne, et sind ennast ei ole samuti enam olemas.“

Arst pakub välja, et võib-olla mehel polegi klassikalist dementsust, et naine on ainus, kes abikaasat tunneb, et vahet teha, kas mees on muutunud või ei. Selle peale mõtleb naine: „Kuidas peaksin ma teda ära tundma, minu äratundmine põhineb mälestustel, kõigil neil väikestel sekventsidel, kui temast on aastate jooksul nähtavale tulnud eri küljed. „Kes ta tegelikult on,“ oli vanemhooldaja öelnud. Te mõtlete vist seda, kellena mina teda näha tahaksin, oleksin kindlasti pidanud ütlema.“

„Meil puudus võime teineteise juures oluliste asjadega leppida. Minul puudus võime mõista tema leina, tema aga ei suutnud minu puhul aktsepteerida kurvastuse, kahetsuse puudumist.“ (Et naine teismelise emana lapse adopteerimiseks ära andis.)

Teadmatusest: „Võib-olla on nii, et see, mida sa vaid aimad, hirmutab rohkem kui see, mida sulle räägitakse.“

„Kui enam ilma mõne asjata hakkama ei saa, on see juba vajadus, seda võib vabalt nimetada armastuseks.“

Seni on Vaikuse päevad Norra kirjaniku Merethe Lindstromi ainus eesti keelde tõlgitud romaan.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle