Nädala raamat: Lars Saabye Christensen. Poolvend

See on hullumeelne tekst! Kirjanikul on pöörane stiil, kohati küüniline, samas kirjeldustes lopsakas ja suursugune. Raamat haarab endasse juba esimestest lehekülgedest! See on ühe perekonna lugu läbi nelja sugupõlve.

Peategelaseks on noor poiss nimega Barnum, kes erineb teistest oma lühikese kasvu ning kummalise nime poolest. Joodikust isa tavatses Barnumile öelda: „Oluline ei ole mitte see, mida sa näed, vaid see, mida sa arvad, et sa näed.“

Teksti on palju, sisu on palju (norrakad peavad seda raamatut Nobeli auhinda väärivaks suurteoseks) – noppisin välja mõned tsitaadid, mis mõjuvad maagiliselt.

„See oli vaikus, mis paneb kassid värisema tükk aega enne vihma.“

„Kui ma magan, on see vaid teistsugune viis oodata.“ (Barnumi vana-vana-vanaema ootab igavesti oma kaduma läinud peigmeest koju.)

„Ja väide, nagu parandaks aeg kõik haavad, ei pea paika. Aeg kivistab haavad lahtiseks armiks.“

Autor kirjeldab pärast Teist maailmasõda sündinud lapsi: „… rahu lapsed, silmarõõmud, kuldne sugu, kes ei koge kunagi sõda, nad kasvavad heaolus, millest neil lõpuks villand saab ja mis neilt mõistuse röövib, nad pööravad sellele üleküllusele mõneks ajaks selja ja naasevad looduse rüppe, et siis hiljem kaotatu taas tagasi võita veelgi suurema lausõgimisega eraelu rootsi laua ääres.“

Lars Saabye Christensenilt on eesti keelde tõlgitud novellikogu Oscar Wilde´i lift ning kolm romaani: Poolvend, Modell ning Maskeraad.

Teile lugemiselamusi soovides, Lagle